Pisarad mu silmades
päikese looja vaade minu kurbust
minu piinad uurivad videviku-tsooni kuni kõige kaugemale ulatunud
hämarik langeb õrna ohkega
ja ähvardav öö varjab mu kurbust kurva tekiga
ja nii ma ootan koitu pisaratega silmades.
Hüüed mu huultes
rongad puudes raspetavad kooris
selle kõla nagu odad läbi pimedusse määratuid
kajad naasevad sarkastse vastusega
ja ähvardav vaikus hõljub nagu kari hunte öösel
ja nii ma ootan koitu hüüetega huultel.
Valu mu südames
kujuteldav nuga pistab mu rinnas
veri, tume ja ohter nagu küpsad marjad, voolab mööda keha alla
see on imetud näljases maast, kuhu ma ennast istuma panin
ja ähvardav tunne valust rebib läbi hinge
ja nii ootan koitu valudega südames.
Ning kui aeglaselt üle okeaan päike loojub
ma vinnan oma käed taeva suunas ja häälega hüüan
ning kui süda lõpetab oma trummeldava rütmi
mu pisarad kaovad hõbedase tolmupilve..
No comments:
Post a Comment