Lilleparaad.

Kuna
sügav kehale lilleparaad
püüab meist läbi nagu surev,
tulekul nagu tuul keldriukse august ning
ei kustu enam,
tema huuled liiguvad.

Tema huuled liiguvad nagu ta ütleb
seda mis ta ainult hiljem ütleb,
lillede loomist sõnul nagu lilled,
ökitatud,
keeles võõras lilledel,
isegi kuigi ta ei ütle midagi.

Selle kõikide keskel,
kolm väiksed tüdrukud löövad,
suve-kleididele nagu tulilt välja sülitatud,
kõvasti trummidele, tume pilgudega,
nii et linnade valgused hiilgavad, säravavad
ning trummikära
suurendab suurendavad pimeduses.

Ta tuleb peeglidel
lähedal ning mõtleb et tenisepallide
asjaolu hommikul
on lõng surma anti-tunderõhkudest.

Üks suga hiljem jõhv lamendab vasakune jaotus,
siis jälle parem ning ei oska, nagu käsi, otsutada,
kuni,
päevadel,
tema voodi peaagu laguneb.

Päikses olemas raud ei tea enam et ta on pall,
raud mis uuesti kujub ennast Buick-ide pagasnigu-kaanidel,
mis on soojendatud ujumisbaseinilt.

Aga enne seda uni jookseb üle ilma voodita naine,
tema jõhvad, haigutamas vastu päike, segamini.