Poetiline.

Nii lollid ütlevad, lollid ütlevad nii,
armastus?
Ühte lille ta on, ühte roos, või siis
ühte luik on ta-
või siis võibolla, see neitslik kuu,
kes õnnistab maa ta all, arm.
See te olete, nende jaoks,
aga nii asjatu sõnu mitte minust.

Vaikige, roos, punasta,
pole palsam nagu hingus,
ma tõrelen seda.
Painuta su kaela parim, luik,
tema oma on valgemad kaar,
las kuu olla kuu,
armastus panen ma kõrval.
Mis ta on? Ta inimlik ise,
ei madalam sõna kõlbab.