Sinu silmades näen peegeldunud nõrka varju
küünlavalgus mis põleb üksi vikses öös.
Selle varja taga mälestus möödunust, minevikust,
oli ja läbi.
Sajandid on möödunud, jah, nüüd ma mõtlen sellest
sajandid on olnud.
Sajandid ihkamist, sajandid lootust, sajandid piina,
sajandid pole elu, sajandid pole surma,
sajandid ootamist...
Sajandeid nüüd see küünal põleb sulle
sajandeid teemandid liivaks
ja sajandeid ma olen siin istunud sinu kolju minu käes...
No comments:
Post a Comment